kokkuvõte 5. oktoobril 2013 toimunud Põhja-Tallinna kärajatest

Laupäev, 5 Oktoober, 2013 (terve päev)

Pealinna asumiseltside ühisalgatuse Linnaidee raames toimunud kärajate raames toimus enne kohalikke valimisi 5. oktoobril Põhja-Tallinna elu-olu käsitlev õueüritus Katlaaias. Loe Maarja Läänesaare kirja pandud kokkuvõtet altpoolt.

Põhja-Tallinna seltside pisut provokatiivse pealkirjaga ("Mis see meie asi on?") kärajad toimusid haruldaselt soojal ja päikselisel sügispäeval Katlaaia õues. Kohaletulnuid soojendas lisaks teele ja mõnusalt teravale kalasupile ka suures tünnis süüdatud lõke, kirglikumatel kaasamõtlejatel panid vere soontes kiiremini voolama ka arutletavad teemad. Vabavormilisel üritusel osales ligikaudu 50 inimest, sealhulgas päris mitmed kandideerijad nii erakondadest (IRL, SDE) kui ka valimisliitudest (Vaba Tallinna Kodanik, Üleeestiline Valimisliit), vabaühenduste ja asumiseltside esindajaid.

Sissejuhatavate sõnavõttudega käsitleti transporti, linnaruumi, turvalisust, lastehoidu, linnaplaneerimisel reaalsest vajadusest lähtumist ja muid teemasid. Iga teemavaldkonna avas kohalik elanik ja ekspert, rääkides kas üldisest isiklikust kogemusest (Carmen Professorite Küla seltsist turvalisusest või Juho Kalberg Telliskivi seltsist liikumise korraldamisest) või ka detailselt ja tehnilisemalt erialastele kogemustele tuginevalt (arhitekt Toomas Paaver Telliskivi seltsist avaliku ruumi planeerimisest).

Eraldi rõhku pandi arutelus sellele, et kandideerijate sõnavõttude puhul oleks selgelt välja toodud kohaliku kandidaatide seisukohad. Loomulikult tõi see kaasa olukorra, kus poliitikuil oli soov võimalikult pikalt ja põhjalikult oma programmi tutvustama hakata, kuhu pidi juba sekkuma modereeriv meeskond.

Üle kahe tunni kestnud debatil selgus mitmeid kohalikke elanikke puudutavaid kitsaskohti. Näiteks see, mil määral saab tänavate turvalisuse või sotsiaalhoolekande probleemide ja nn heidikutega tegeleda iga asumielanik ise ja koostöös naabriga, ning kuivõrd peaks selles siiski osalema kohalik omavalitsus; või siis spontaanselt tõstatatud küsimus, kas linnaplaneerimises osalemine on tehtud liiga keeruliseks kohalikule elanikule, kel puudub spetsiaalne erialaharidus. Kandideerijad said üsna põhjalikult esitada nii oma konkreetsemaid lahendusi kui ka unistusi ja tulevikuvisioone, muuhulgas tehti juttu alternatiivsetest energia- ja tehnoloogialahendustest.

Käsitletavate teemade rohkus ja keerukus (sest lihtne on libastuda, lubades "kui mina tulen võimule, kaob narkomaania!"), osalejate üldine üksmeel, soov enne valimisi võimalikult palju lubada ning mõnus võimalus kogu perega päikese paistel suppi süüa ja naabriga lobiseda - see kokku lõi olukorra, kus vestlus väga teravaks ei läinud ning vastasseisu ja nurkaajamise asemel avanes hilissügiseselt sume võimalus vabas õhus ja vabas vormis mõtteid vahetada ja tutvuda.